Mida on vaja selleks, et muutus saaks toimuda?
Seda küsimust olen palju kordi küsinud nii endalt kui oma armsatelt klientidelt ja sageli koorub vastust otsides nähtavale mitu erinevat tasandit: kõigepealt kõik see mida me arvame, et peaks väljaspool ära muutuma enne, kui meie saame hakata oma isiklikku muutust looma. Teised inimesed ja nende suhtumine, rahaline seis, olukord riigis ja nii edasi. Ehk siis see koht, kus muutus saaks alata väljastpoolt sissepoole. Me kõik mäletame ilmselt olukordi oma elust, kus mingi väline stiimul või sündmus on paisanud meid keerisesse, mille tulemusena hakkavad asjad muutuma ja vahel lausa nii tempokalt, et meil endil on keeruline oma elus toimuva osas reel püsida ja nii lohiseme selle mölluga kaasas nii nagu elu parasjagu pillutab.
Ma usun, et Sa oled minuga nõus- isegi kui need muutused on toonud hiljem kaasa tohutu kasvu ja arengu ei ole selline lahendus suure tõenäosusega siiski kõige meeldivam viis muutuste perioodi kogeda sest sellega kaasneb tihti olenevalt meie taustast tonnide viisi ebakindlust, mittetoetavaid mõtteid ja hirme, mis Kes meist ei tahaks olla alati õnnelik ja hoitud ja mis peamine- olla ise päriselt kohal oma elu juhtpuldis.
Sellest ilusast soovist lähtudes pakun välja võimalikkuse, et saame vajalikud muudatused oma elus ära teha nii, et astume teadlikult esimese sammu ise, ootamata, et väljas midagi juhtuks mis muutuse algatab. Ehk siis valime tasandi, milles muutused algavad seestpoolt väljapoole. Saladuskatte all võin öelda, et kõik muutused algavad seestpoolt väljapoole ka esimese variandi puhul- seal on küll väline impulss mis pealtnäha paiskab meid muutustesse kuid otsuse, kui kas ja palju meie ise selles olukorras muutume ja oma elus muuta valime, saame teha ikka ja ainult meie ise. Seega kõik muutused toimuvad seestpoolt väljapoole.
Oma kogemuse pealt näen, et iseenda elu puhu näen üksinda pusides kõike vaid ühe mätta otsast- sellest kohast, kuhu olen ise oma mõtete ja tunnetega jõudnud ja nii sageli olen end leidnud olukordadest, millele ma ei näe lahendusi ainult sellepärast, et ma valin neid vaadata ikka ja jälle läbi sama perspektiivi. Teisisõnu jätan end oma murega üksi. Ei jaga kellegagi ja lepin siis ainult iseenda vaatega. Luubin nõiaringis ja väljapääsu ei paista kusagilt. Ja see ei ole kuidagi vale. See on inimlik ja tuleb suuresti lastetoast, kus vanemad mulle armastaval eesmärgil ikka ja jälle kordasid, et kõigega tuleb ise hakkama saada ja abi küsida ei ole ilus.
Kui mul oleks oma elu suurtes muutustes olnud teadlikkust jagada oma lahendamist vajavaid olukordi teiste inimestega, oleksin saanud nendest palju kiiremini ja ilmselt ka suurema kergusega läbi tulla sest teiste inimeste peegeldused meie jagamistele loovad sageli kergust ja näitavad teisi vaatenurki vaid hetkega.
Teadvustan endale, et ma pole enam laps vaid saan täiskasvanuna vabalt uuesti valida, mida ma jagamise ja abi küsimise kohta uskuda soovin.
See abi millest räägin, seisneb lihtsalt jagamises ja peegelduste küsimises. See ei ole see koht, kus ma ootan, et teised inimesed minu elus midagi ära lahendavad ja minu eest otsuseid teevad. Ma vastutan sajaga ise oma kogemuse ja otsuste eest ja teen need alati ise, kuulates oma sisetunnet ja kasutades väliseid peegeldusi toetusena.
Sina ise oled oma elu looja, kõige otsesemas tähenduses.
Selle teistele jagamisega on üks huvitav koht veel…sageli ei ole meie lähedastel oskust hoida turvalist ruumi jagamiseks. Ja ka see ei ole kuidagi vale. See on see, mida meile mingil põhjusel ei ole lihtsalt õpetatud ei koolis ega kodus.Kui sõber jagab muret, siis kiputakse pigem päästma- antakse nõu, lohutatakse ja jagatakse oma kogemusi sarnastes olukordades. Selle taga on suur armastus ja soov aidata ja ka see võib mingitel hetkedel olla toetav kuid kui me siis võtame teiste nõuandeid ja kogemusi üks ühele ja hakkame elama nende järgi, kaob ära see isikliku vastutuse koht. See koht, kus ma kuulan oma sisetunnet ja valin iseenda järgi, valin iseennast esimesena.
Just seetõttu näen, kui oluline on muutuste protsessi turvaliselt hoitud jagamise ruum ja hinnangute- ning õpetustevaba partner, kellele jagada ja kellega ideid põrgatada. Üks selline võimalus on koostöö coachiga. Coach ei õpeta, juhenda ega hinda Sinu valikuid, samuti ei jaga oma kogemusi. Coach usaldab täielikult, et Sinu sees on võimekus oma elu ise muuta just selliseks, nagu Sa päriselt soovid seda kogeda. Ja on rõõmuga Sulle sel teekonnal puhtaks peegliks ja partneriks.
Selleks, et muutused saaksid tekkida on vaja luua ruum, vaikus ja paus, et uutel lahendustel oleks ruumi nähtavale tulla ja, et Sinul oleks ruumi ja aega rahulikult otsustada ja oma südant kuulata. Muutused algavad otsusest ja on oluline, et otsuse tegemise hetkel oleks meil võimalik päriselt kogu kehaga kogeda, mis on järgmine toetavaim samm.
Sina ise oled oma elu looja, kõige otsesemas tähenduses.
Armastusega,
Liisi